Euroopa Liidu programmist INTERREG IIIA rahastatava projekti Roostikestrateegia Soomes ja Eestis taotleja, s.o põhipartner on Edela-Soome Keskkonnakeskus, Eestis on vastutav osapool Tallinna Tehnikaülikooli soojustehnika instituut.
Projekti rahastamisotsus tehti 5. septembril 2005. aastal. Eestist kuuluvad projekti partnerite hulka Saare Maavalitsus, Kuressaare Linnavalitsus, Haapsalu Linnavalitsus, Noarootsi Vallavalitsus, Lihula Vallavalitsus, Muhu Vallavalitsus, Tartu Ülikool, Tallinna Tehnikaülikooli keskkonnatehnika instituut ning Riiklik Looduskaitsekeskus (Matsalu Rahvuspark ja Silma Looduskaitseala). Projekt kestab 2007. aasta lõpuni.
Projekti eelarve on 992 000 eurot, millest Soome saab 742 000 eurot ja Eesti 250 000 eurot e 3,9 miljonit krooni.

Projekti taust

2003. aasta augustis korraldas Soome Pärandmaastikuühing (Perinnemaisemayhdistys) (oma eesmärkide poolest võrreldav Eesti Pärandkoosluste Kaitse Ühinguga) Põhjamaade kultuuri sihtkapitali toel rahvusvahelise Põhja- ja Baltimaade teadusliku pillirooseminari. Kohal olid keskkonnaeksperdid, teadlased, põllumehed ning pilliroo energiakasutuse ja rooehituse spetsialistid. Seminaril arutleti, milleks on roostikke vaja, millal võiks neist hakata igal aastal kasu saama ning kuidas ja kustkohast peaks pealetungivaid roostikke täielikult kõrvaldama.
Üks seminari eesmärke oli välja anda pilliroo (Phragmites australis) bioloogilist mitmekesisust ja roostike kasutamisvõimalusi tutvustav teaduspublikatsioon. ning ette valmistada rannikupiirkondade jätkusuutlikule arengule kohane roostikestrateegia. Trükise jaoks raha siiski ei saadud ning osa tulemusrikka seminari vilju jäi kasutamata.
Rannaroostikud ei laiene üksnes lopsaka kasvu ja maa kerkimise tõttu. Seda on põhjustanud ka rannaniitudel karjatamise ning niitude hooldamise (niitmise) lõpetamine. Roostikud on vallutanud ka paljude järvede rannad ja jõgede suudmealad. Nende levimist võivad soodustada ka pehmed talved ja jätkuvalt tõusev aasta keskmine õhutemperatuur ning see, et õhust ja veest tuleb varasemast rohkem taimetoitaineid.
Roostike hooldust ja pilliroo kasutamist pole piisavalt põhjalikkusega teaduslikult uuritud. Väga oleks vaja jagada oskusteavet ning arendada hooldus- ja kasutusvõtteid. Vaatamata sellele, et Soome ranniku lahtedes kasvab roostik väga jõudsalt, ei kasutata seal pilliroogu peaaegu üldse. Eestis on ettevõtjad see-eest leidnud ehk võiks isegi öelda et taasleidnud pilliroole mitmekülgset kasutust. Rookatuste ehitamise traditsioon hakkas juba nõukogude aja lõpupoole unustusse vajuma ning katkenud oli ka krohvimattide ja isolatsiooniplaatide valmistamine.
Tänapäeval tehakse jälle rookatuseid, valmistatakse krohvimatte ja soojustusplaate ning lemmikloomadele allapanu. Kavandatakse pilliroobriketi tootmist ja pilliroo põletamist väikestes katlamajades. Roogu kasutatakse ka kunstkäsitöös. Kõrghooajal, s.o talvel ja varakevadel, saab Eesti saartel ning Lääne- ja Pärnumaal tänu pilliroole tööd rohkem kui sada inimest. Niidetud, sorditud ja vihkudesse seotud materjali müüakse suurte kubudena ka Taani, Saksamaale, Rootsi ja Madalmaadesse. Viimasel ajal on Eesti elukutselised rookatusetegijad saanud neis maades üsna palju tööd. Pilliroog on ka taim, mida võib istutada reovett järelpuhastavatele tehismärgaladele.
Soomes on tärganud elav huvi pilliroo kasutamise vastu - arutletakse roostike virgestus-, veekaitse- ja bioloogilise mitmekesisuse mõju üle. Roostikke käsitleva ühisprojekti raames saavad Soome ja Eesti asjatundjad omavahel tulutoovalt oskusteavet vahetada.